[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aravete [ara‿vete] ‹-le› JMd – alevik Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas (Seidla mõis), 1564 Arreuer, 1586 Arrwode, 1620 Arewa, 1637 Arrawer, 1686 Arawatt, 1712 Arawet.  C2
● Kuulus XVI saj Käravete vakusesse, XVII saj Albu, sama sajandi lõpust Seidla mõisale. Praeguse aleviku lõunaosa on endisel Kurisoo mõisa maal. Küla nimetati 1977 alevikuks. Nime algusosa on tõenäoliselt kunagine isikunimi. Algne nimelõpp -vere lühenes va-ks, millele liitus nähtavasti talude mitmuse omastava lõpp -de ~ -te ning Põhjasõja paiku mõtestati nimelõpp ümber vete-ks. On küll oletatud, et *Arevere küla kadus enne 1615, kuid see ei esine kunagi samas allikas koos Aravetega ning nende adramaade arv kattub. Suur küla Arrawer esines veel 1637, seal elas mh talupoeg Kurriso Tönnis. 1977 liideti Aravetega 1950. a-tel kunagise Maarja karjamõisa ümber tekkinud Maarjamõisa asund (traktorijaam). Aleviku piiresse jääb ka Kurisoo mõis. Aravete-Saunaküla on liidetud Kurisoo külaga. Vrd Arandi. – FP
Almquist 1917–1922: III, 307; EAA.1.2.933:63, L 62p; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 173; EAA.1.2.942:427, L 415p; EAA.3.1.448:118, L 87; Rev 1586: 83; Ungern-Sternberg 1912a: 58, 72, 132

Imavere1 ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Immafer, 1454 Ymmover (küla), 1583 Imawier (küla), 1839 Immafer.  A2
● Mõis kuulus algselt Loopre juurde, al 1748 iseseisev mõis, millega liideti 1783 Võrevere karjamõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Pärast Teist maailmasõda nihkus valla ja külanõukogu keskus lääne poole ajaloolise Järavere küla tuumikusse. 1977 liideti see osa ametlikult Imavere külaga, Järavere külaks jäid vaid põhjapoolsed hajatalud. Imavere nimi pärineb isikunimest *Ima, Immo(i), mida on peetud nii muistseks eesti nimeks kui ka germaani päritolu nimelühendiks. 1977 liideti Imaverega Kureküla (taluna 1855–1859 Куре, külana 1970). – MK
BHO: 130–131;  EAA.298.2.71, L 9; EO: 308; KNAB; LGU: I, 361; PA IV: 16; Rajandi 1966: 82, 204

Kagavere ‹-`verre ~ -sse› JJn – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas (Kuksema mõis), 1569 Karkenuer, Karkeuer, 1594 Keggefer, 1687 Kaggafer.  A3
● L. Kettunen seostab kohanime sõnadega kagu ’konarlik, ebatasane; ilmakaar’, kako ’kakk’. XVI saj kirjapanekute põhjal on pigem nime lähtekoht kare : karge ’rohtunud maa, sööt’. 1977 liideti Kagaverega ↑Illevere ja Varivere küla. – FP
Bfl: II, 25, 146; EAA.1.2.942:288, L 279p; EES: 130–131; EO: 292

Kõrveküla2 [kõrve‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Arbavere mõis, Vohnja mõis), 1241 Corpius (küla), 1463 Korpis, 1671 Korbekülle, 1726 Körbeküll (küla).  C4
● Küla koosneb kahest osast: Arbavere-Kõrveküla ja Vohnja-Kõrveküla, mis on lahknenud XIV või XV saj. Mõlemasse külapoolde tekkis mõis. Ühe nimi oli 1454 Polzen, hiljem kutsutud suguvõsanime Tuve järgi Tuimõisaks (Tuenhoff). Veelgi hiljem oli Tuimõisa suurtalu praeguse Kõrveküla põhjaosas Uku piiril. Teine, arvatavasti Kõrveküla-nimeline mõis (Corpes) on mainitud 1495, mõis kadus XVI saj. Hiljemalt 1940. a-test on mõlemad külapooled liidetud, nimi ametlikult Kõrveküla, sõnast kõrb : kõrve ’suur mets, soine padrik, inimtühi kolgas’. E. Tarvel on oletanud, et Kõrveküla oli algselt metsadevaheline hajaküla, mis võis hõlmata ka hilisema Tõdva-Kõnnu ja Arbavere peresid. Kõrveküla piiresse jäävad põhjas Undla mõisa järgi olnud Metsaküla talud. Vrd Kõrveküla1. – MK
Joh LCD: 447–448; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 67; Tarvel 1983: 23, 47

Kääpa1 [`kääpa] ‹-le› MMg – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis).  A2
● Kääpa nime pakkus Saare vallavalitsus Vassevere küla nimeks välja 1939, kui korrastati asulanimesid ja sooviti vähendada korduvaid nimesid. Et naabruses Voore vallas (Pal) oli juba Vassevere küla, mis oli suurem, siis sooviti siinsele uut nime. Nimi pandi ilmselt Kääpa jõe ja talude järgi. Esimest korda nimestikus 1945. Küla põhjapiiril, osaliselt Nautrasi piires, on ka Kääpa talud, mille järgi tunti paikkonda Kääpana juba varem (1627 küla Keps kõrvuti Vasseverega, külas talupoeg Kepesse Mick). Nimi tuleneb sõnast kääbas : kääpa, mille tähendusteks on mh ’(kalmu)küngas, kivihunnik, jõekäärus olev maa’. Et külas oli Saare vallamaja ja hiljem külanõukogu keskus, siis nimetati 1977. a asulareformi ajal küla ametlikult Saare külaks, kuid Kääpa nimi taastati 2006. Küla nimi 1930. a-te lõpuni oli Vassevere (1582 Massawer (õieti Wassawer), 1599 Wassawer, 1627 Wassifehr), küla ajalooline tuumik paiknes praegusest lõuna pool. Vrd Vassevere. – PP
ERA.14.2.717 (Saare vallavalitsuse protokoll 6. VI 1939); KNAB; PA I: 103; PTK I: 105, 269–270; Rev 1624/27 DL: 26

Mõndavere ‹-`verre ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Tõdva-Kõnnu mõis), 1542 Mondeffer, 1586 Mundefer.  C3
● Hiljemalt 1794 oli Mõndavere Tõdva-Kõnnu mõisa abimõis (1796 Mandifer). Veel hiljem talu, külana mainitud 1945. E. Tarvel on pidanud Mõndavere nime lähtekohaks muistset isikunime Mõntoi või Montoi ning kõrvutab nime Mõniste, Mõnnuste ja Mõnnastega. Lisada võiks veel Mõnnaku, millele L. Kettunen on vasteks pakkunud *Monta, *Montoi, ja Mõntu. Mõndaverega on 1977 liidetud Kõnnu (↑Tõdva-Kõnnu), Mägiküla (1922) ja osa Soomukse külast (↑Arbavere). – MK
EAN; EO: 66; KNAB; Rev 1586: 46; Tarvel 1983: 49, 105–106

Puiatu1 ‹Puiatu ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Adavere mõis), 1510 Pugat, 1797 Pujat.  A2
● Vana küla, mainitud koos Pilistvere Puiatuga 1583 (Puiat, Puiat Wietsza), hiljem on arvatavalt Pilistveres Väike- (1601 Klein Puiat) ja Põltsamaal Suur-Puiatu (1601 Gross Puigt). 1624 on mõlemad külad ühes ja samas vakuses, aga XVII saj lõpu kirikuraamatutes kasutatakse nime ilma täiendita nii Põltsamaal kui ka Pilistveres. Hilisemal ajal näib Põltsamaa Puiatu püsivat külana. Häälikuliselt lähedase vaste nimele saame liivi vanast isikunimest Puyate, mille V. Kiparsky ongi ühendanud eesti kohanimega Puiatu. L. Kettunen on ühendanud Anna, Maarja-Magdaleena ja Jüri Puiatu ning võrrelnud neid sõnaga poeg. Seda on kritiseerinud V. Pall, kes on näidanud häälikuloolisi raskusi Puiatu ühendamisel sõnaga pojatu. Puiatuga on 1977 liidetud Metsaküla (külana 1930. a-test) ja ↑Varivere. – MK
LGU: I, 876; Mellin; PA IV: 14, 15; PTK I: 187; Rev 1601: 96, 103

Varivere ‹-`verre ~ -sse› Plt – paik (küla) Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Adavere mõis), 1583 Wariwer, 1599 Warywer, 1797 Warrifer.  A2
● Küla on 1977 liidetud Puiatuga. L. Kettunen on võrrelnud nime JJn Variverega (↑Kagavere) ja seda omakorda kohanimega Varja, mille puhul on oletanud nii isikunime *Varjus, Varjo-valta, Varja (*Varjoi) kui ka sõna vari : varju (vrd varjama). Varivere nime tähendussisu jääb siiski hämaraks. Vrd Võrevere. – MK
EO: 45, 292, 311; KNAB; Mellin; PA IV: 15; P XVI: 283

Võrevere ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Imavere mõis), 1583, 1599 Weriwer (küla), 1638 Werrifer, 1797 Werrefer.  A2
● Võrevere on olnud ka Imavere mõisa kõrvalmõis (1797 Werrefer, 1855–1859 мз. Верреферъ). Külanime algusosa tähendussisu jääb hämaraks. Tänapäeva nimekujuga võiks võrrelda lõunaeestilisi sõnu võrend, võrendik ’jõehaud; kivine koht’ (Wiedemannil ka võrung, varandik, varang), võib-olla ka laiemalt levinud sõna võre, mida on püütud ühendada sõnaga võru, kuid kirjapanekud näitavad, et algselt on nime teises silbis olnud i. Eesti võri-tüvi tundub olevat kõlajäljenduslik (onomatopoeetiline). Võimalik oleks oletada ka häälikulist vaheldumist, läheduses asub Varivere. Võreverega on 1977 liidetud Metsapere küla (Plt, 1922 Metsaperede). Vrd Varivere. – MK
 EAA.298.2.71, L 9; BHO: 666; EAN; EO: 308; KNAB; Mellin; MS; PA IV: 15; P XVI: 295; Rev 1638 II: 156; Wd